Kuidas toime tulla väikelapse jonnihoogudega?

„Hetked, kus tundub, et on vaja lihtsalt ellu jääda, on tegelikult võimalused aidata lapsel areneda.“
– The Whole-Brain Child
„Probleeme ei põhjusta vaid laste tormilised tunded. Samavõrd ebatervislik kui emotsioonide üleujutus on ka emotsioonide kõrb, kus tundeid ja paremat ajupoolkera eiratakse või maha surutakse.“

Need mõtted ja strateegiad pärinevad raamatust The Whole-Brain Child (Daniel Siegel ja Tina Payne Bryson). Raamat on tõeline teetähis, kui tuleb mõista väikelaste ja laste tundeid ja reaktsioone. Autorid avavad lapse aju toimimist ning näitavad, kuidas toetada aju eri osade koostööd igapäevaelus, et laps saaks tõeliselt õitseda.

Oluline on märkida, et erinevad spetsialistid ei ole autoritega nõus liialt sagedase tähelepanu eemale viimise osas. Seda võiks kasutada vaid väikese osa ajast, ülejäänud hetked on lapse pisarate ja tunnete toetamiseks – nii kujuneb tugev emotsionaalne turvatunne.

Mõned põhiteadmised ajust

• Aju on plastiline. See kujuneb kogu lapsepõlve ja ka täiskasvanueas. Iga uus kogemus loob uusi sidemeid ja „seab aju juhtmed ümber“.
• Aju küpseb kaua. Täielikult integreeritud aju kujuneb umbes 20. eluaastaks. Paljud igapäevased väljakutsed on seotud sellega, et lapse aju pole veel valmis keerukateks otsusteks.
• Vasak ja parem ajupoolkera. Vasak pool armastab korda ja loogikat, parem pool tegeleb tunnete, kogemuse ja tähendusega. Väiksed lapsed on valdavalt „parema ajupoolkera maailmas“.
• Ülemine ja alumine aju. Alumine osa hoolitseb ellujäämise, reflekside ja tugeva emotsiooni eest (hirm, viha). Ülemine osa on seotud mõtlemise, planeerimise ja kujutlusvõimega. See küpseb aeglaselt – emotsioonide teadlik juhtimine algab alles umbes kolmandast eluaastast ja areneb edasi kuni kahekümnendatesse.

Arvestada tuleb, et väikelaps satub kergesti „alumise aju lõksu“. See aju osa, mis töötleb hirmu ja viha võib „tõkestada trepi“ ülemisse ajju. Seetõttu pole realistlik oodata, et kaheaastane teeb läbimõeldud otsuseid, on alati empaatiavõimeline või suudab end ise reguleerida.

Strateegiad pisarate ja jonnihoogude jaoks

1. Loo side ja seejärel suuna

Jonnihoo ajal on laps parema ajupoolkera meelevallas – loogika ei jõua temani. Esmalt on vaja luua emotsionaalne side: tunnustada lapse tundeid, pakkuda silmsidet, õrna puudutust ja rahulikku häält. Kui laps tunneb end mõistetuna ja rahuneb, saab kasutada sõnu ja seletusi (vasak ajupoolkera). Alles siis on mõistlik selgitada, miks näiteks maiustusi hommikusöögiks ei saa.

Sageli on pisarad vallandunud varasemast emotsioonist, mitte ainult konkreetsest olukorrast. Loogika võib avada veel uusi pisaraid – see on tervendav. Selles faasis võib kinnistada koduseid reegleid: „Meie kodus käed ei löö“, „Õhtul loeme kaks raamatut, nagu alati“.

2. Õpi eristama kahte jonnihoo tüüpi

• „Ülemise aju“ jonnihoog – laps otsustab teadlikult protestida ja saab vajadusel kohe peatuda. Vanema roll on piire rahulikult hoida ja selgitada, milline käitumine on sobiv.
• „Alumise aju“ jonnihoog – laps on nii ärritunud, et ei kontrolli enam keha ega tundeid. Siin aitab side ja rahustamine: turvaline kaisutus, rahulik hääl, vajadusel õrn füüsiline piiramine, kui on oht kellelegi haiget teha.

3. Kaasa, ära ärrita

Oluline on vaadata, kas tegevus kutsub esile ülemise aju või vallandab alumise aju. Kui laps ütleb: „Ma vihkan sind!“, võib vastata: „Sa oled praegu väga pahane. Kas sellepärast, et jäätist ei saanud?“ Seejärel saab koos otsida lahendust, näiteks leppida kokku järgmise maiustamise aja. Keelamise ja käsutamise asemel avanevad koostöövõimalused. Sama põhimõte kehtib ka siis, kui laps toksib keppi vastu seina – keelamise asemel võib pakkuda: „Lähme õue ja vaatame, mida võiks selle kepiga seal teha?“

4. Liikumine rahustab

Liikumine muudab otseselt aju keemiat ja aitab emotsioone tasakaalustada. Kui laps on endast väljas, võib pakkuda mängulist liikumist: hüpped, rattasõit või jalutuskäik. Füüsiline liikumine aitab „ühendada“ ülemise ja alumise aju ning tuua rahu tagasi.

Kokkuvõte

Jonnihood ja pisarad on lapse arengu loomulik osa. Kui neid hetki võtta kui võimalust lapse aju ja emotsioonide arengut toetada, tekib turvatunne ja tugev side. Oluline on olla rahulik, pakkuda lähedust ja juhatada õrnalt lapse tundeid, mitte neid alla suruda. Iga kriis võib kujuneda sammuks lähedasema, tasakaalukama ja rõõmsama lapse poole.