Enne juhendamist loo kontakt ehk kuidas saada laps end kuulama?

Oled ehk märganud, et kui ütled lapsele üle toa: „Pane palun riidesse!“, ei juhtu eriti midagi. Või et hommikul, kui püüad unise lapsega ruttu tegutseda, läheb iga samm topelt kaua. See ei tähenda, et laps ei kuuleks sind või oleks kangekaelne – hoopis seda, et tema kiindumusinstinktid ei ole veel sinu poole suunatud.

Dr. Deborah MacNamara ja psühholoog Gordon Neufeld selgitavad, et et laps ei suuda kuulata inimest, kellega ta hetkel sidet ei tunne. Selleks et laps oleks valmis sind kuulama, peab ta tundma sinu lähedust ja turvatunnet. Alles siis saab ta oma tähelepanu ja energia suunata koostööle.

Miks kontakt on eeltingimus kuulamisele

Lapsel on kaks põhijõudu: kiindumusinstinkt ja vastutahteinstinkt.
Kui laps ei tunne hetkel sidet, aktiveerub tema vastutahteinstinkt – see sisemine jõud, mis ütleb: „Ära luba teistel end kontrollida.“ Seepärast reageerib ta käskudele sageli vastupanuga, mitte sellepärast, et ta „ei kuula“, vaid kuna “kiindumuse tee” ei ole veel avatud.

Kuidas lapsega kontakti saada

Peaaegu igas kultuuris on viis, kuidas me enne suhtlemist kontakti loome – tervitus, silmside, naeratus, käepigistus. Sama põhimõte kehtib ka lapsega.
Dr. Neufeldi sõnul koosneb kontakti loomine neljast lihtsast, kuid sügavast sammust:

👀 1. Silmside
Silmside annab märku: „Ma näen sind.“ Kui laps pöörab pilgu kõrvale, on see sageli märk, et ta pole veel valmis. Oota hetk ja proovi uuesti – väikest „pilgusära“ ei saa sundida, kuid seda saab hellalt kutsuda.

😊 2. Naeratus
Naeratus loob sarnasuse ja pehmuse. Kui meie naeratame, naeratab sageli ka laps vastu – see on märk, et ta tunneb end turvaliselt. Väikelaste puhul võib selleks olla ka soe hääl, naljakas häälitsus või pehme puudutus.

🤝 3. Nõustumine
Nõustumine ei tähenda alati „jah-sõna“. See võib olla noogutus, peegeldus või ühine tähelepanek. Näiteks: „Sul on täna punane pluus!“ või „Oo, sa ehitad lossi!“ Need väikesed jagatud hetked kinnitavad, et laps ja vanem on samal lainel.

✋ 4. Puudutus
Puudutus on viis anda lapsele midagi, millest kinni hoida – käepigistus, kallistus, pai või lihtsalt soe hääl. See loob turvatunde ja kinnitab: „Sa oled minu läheduses hoitud.“

Kui need neli sammu on läbitud, on laps emotsionaalselt kohal ja valmis kuulama.
Ja alles siis tasub paluda tal midagi teha – olgu see riidesse panek, õue minek või mänguasjade koristamine.

Kui laps ei reageeri

Mõnikord tundub, et ükski samm ei toimi – laps ei vaata otsa, ei naerata, ei vasta. See ei tähenda automaatselt, et tal on kiindumuse probleem. Pigem võib ta olla väsinud, hajevil või lihtsalt veel oma mõtetes.
Sellisel hetkel aitab kannatlikkus ja pehmus. Võid alustada „kõrvade kaudu“ – öelda midagi, mis paneb ta naeratama või huvi tundma. Või kui laps on pigem „hoolitseja rollis“ ja harjunud ise juhtima, siis palu tal hoopis sind aidata: „Kas sa aitaksid mul need sokid leida?“ Selline väike sõltuvuse hetk võib aidata tal taas kontakti leida.

Kontakt enne juhendamist

Dr. Neufeld ütleb, et lapsega kontakti loomine on parim vastus „mitte kuulamisele“. Käskude hõikamine toob harva soovitud tulemust, kuid soe ja teadlik kontakti loomine töötab alati.
Laps ei vaja täiuslikke sõnu ega täpset järjekorda – ta vajab tunnet, et ta on nähtud, oodatud ja hoitud.

💛 Ja alles siis, kui side on loodud, palu lapsel soovitud tegevust teha.