“Ta jääb magama ainult emaga” – kuidas kaasata isa beebi magamapanekusse?

“Ta jääb magama ainult emaga.”
See on üks mure, mida kuulen vanematelt üsna sageli. Eriti siis, kui ees seisab ema tööle naasmine, õhtune väljaskäik või lihtsalt soov jagada magamapaneku vastutust mõlema vanema vahel.

Sageli järgneb sellele küsimus:
“Kas isa saab üldse magamapanekuga hakkama?”
Enamasti on vastus jah.

Küsimus ei ole tavaliselt selles, kas isa oskab last rahustada või magama aidata. Pigem on küsimus selles, millega laps on harjunud.

Miks eelistab beebi sageli ema?

Paljude beebide jaoks on ema olnud sünnist saadik peamine hooldaja, lohutaja ja magamapanija. Kui laps on harjunud, et uinumine toimub alati ema süles, ema hääle või ema läheduse saatel, muutub see tema jaoks loomulikuks ja ootuspäraseks osaks unerutiinist.

See ei tähenda aga, et isa ei võiks samuti saada lapse jaoks sama turvaliseks ja oluliseks magamapanijaks.
Beebid õpivad läbi korduvate kogemuste. Mida sagedamini laps kogeb, et ka isa aitab tal rahuneda ja uinuda, seda tuttavamaks muutub see tema jaoks.

Mida varem, seda lihtsam

Sageli hakatakse isa magamapanekusse kaasama alles siis, kui selleks tekib vajadus. Näiteks siis, kui ema peab õhtul ära olema või soovib pärast pikka perioodi rohkem puhkeaega.

Tegelikkuses tasub isa kaasata juba palju varem.

Kui isa osaleb regulaarselt õhtuses unerutiinis alates beebi esimestest elukuudest, kujuneb tema kohalolu loomulikuks osaks magamaminekust. Nii ei teki olukorda, kus laps peab ühel päeval harjuma täiesti uue inimese ja uue viisiga magama jääda.

Kui laps protesteerib, ei tähenda see ebaõnnestumist

Üks suurimaid eksiarvamusi on arvamus, et kui laps isa süles nutab või ema otsib, siis tähendab see, et isa teeb midagi valesti. Enamasti see nii ei ole.

Laps reageerib lihtsalt muutusele. Ta eelistab tuttavat olukorda ja väljendab oma pettumust, kui asjad toimuvad teisiti kui tavaliselt.
Uute harjumuste kujunemine võtab aega. Mõne lapse jaoks piisab paarist päevast, mõne jaoks võib kohanemine võtta nädalaid.
Oluline on vaadata tervikpilti, mitte hinnata olukorda ühe õhtu põhjal.

Isa ei pea tegema kõike samamoodi nagu ema

Sageli küsivad vanemad, kas isa peaks kasutama täpselt samu võtteid, mida ema. Tegelikult mitte.

Lapsed suudavad õppida erinevaid viise rahunemiseks ja uinumiseks. Üks vanem võib laulda unelaulu, teine kiigutada, kolmas lihtsalt süles hoida või unejuttu lugeda. Kõige olulisem ei ole konkreetne tehnika, vaid turvaline, rahulik ja järjepidev kohalolu.

Kuidas isa samm-sammult kaasata?

Kui beebi ei ole hetkel valmis isaga täielikult uinuma, võib alustada väiksematest sammudest:

• Isa osaleb õhtuses unerutiinis iga päev.
• Isa teeb vannitamise või pidžaamasse panemise.
• Isa loeb unejuttu või laulab unelaulu.
• Isa aitab last rahustada enne magamapanekut.
• Mõnel õhtul proovib isa teha kogu magamapaneku algusest lõpuni.

Selline järkjärguline lähenemine aitab lapsel luua positiivseid seoseid isa ja magamamineku vahel ilma liigse surve või äkiliste muutusteta.

Eriline võimalus suhte tugevdamiseks

Magamapanek ei ole ainult viis päeva lõpetada. Need on ka väärtuslikud hetked vanema ja lapse vahelise suhte kujundamiseks.

Õhtune raamat, kallistus, laul või väike jalutuskäik enne und võivad saada armsaks traditsiooniks, mida laps mäletab veel aastaid hiljem. Paljud isad avastavad, et just need rahulikud õhtuhetked aitavad neil lapsega luua erilise sideme.

Kannatlikkus ja järjepidevus viivad sihile

Kui beebi pole harjunud isaga uinuma, ei tähenda see, et ta ei võiks seda õppida.
Enamasti vajab see lihtsalt aega, järjepidevust ja kannatlikkust. Mida varem isa magamapanekus osaleb, seda loomulikumaks muutub see lapse jaoks.

Turvaline unerutiin ei sõltu sellest, kumb vanem seda teeb. Kõige olulisem on armastav kohalolu, usalduslik suhe ja korduvad positiivsed kogemused.

Üks õhtu korraga.