Levinumad une segajad

ARENG

Beebi esimesed eluaastad on täis tohutuid muutusi. Kui me ise õpime uue oskuse või alustame mõne hobiga, siis tunneme, kui palju see meie tähelepanu, energiat ja isegi und mõjutab. Beebide jaoks on aga iga kuu nagu suur maraton – nende aju ja keha arenevad pidevalt, ilma pausita.

Just nagu kasvuspurdid tulevad hoogudena, ilmnevad ka arenguhüpped. Mõnikord on nädalad üsna rahulikud ja tunned, et päevad voolavad omas rütmis. Ja siis – justkui üleöö – on beebi virilam, tahab tihedamini süüa, vajab rohkem lähedust ja uni muutub rahutumaks. See võib olla vanema jaoks kurnav, aga tegelikult on see märk sellest, et laps teeb oma arengus suure sammu edasi.

Beebid õpivad ööpäevaringselt. Nende aju ei lülitu lihtsalt välja, kui nad uinuvad. Kui nad on mõne uue oskuse (nagu keeramine, roomamine või seismine) omandamise lävel, siis võivad nad seda öösel unes või ärkvel olles korduvalt harjutada. Nii võib juhtuda, et ärkad keset ööd ja näed, kuidas su beebi harjutab voodis püsti tõusmist või pööramist. See võib tunduda kummaline ja väsitav, aga tema jaoks on see loomulik osa õppimisest.

Sageli kirjeldavad vanemad, et pärast selliseid rahutumaid perioode on beebi justkui uus – tal on järsku uus oskus selge, ta mõistab ümbritsevast rohkem ja on oma arengus jälle suure sammu võrra edasi liikunud. Kui me oskame seda näha kui progressi, mitte probleemi, on lihtsam jääda rahulikuks ja pakkuda lapsele vajalikku tuge.

Siinkohal on oluline ka meeles pidada: iga beebi liigub omas tempos. Kui üks laps hakkab 6-kuuselt roomama, aga teine alles 9-kuuselt, ei tähenda see, et keegi oleks vähem või rohkem arenenud. Iga laps on omaette väike maailm.

Mõnikord võib olla vanemal keeruline mitte sekkuda – me tahame oma last aidata ja talle uusi võimalusi pakkuda. Kuid liiga vara oskuse peale surumine (näiteks istuma panemine enne, kui laps on valmis, või kõndimisel pidev käe kõrval hoidmine) võib võtta lapselt võimaluse oma oskust iseseisvalt katsetada. Tegelikult kasvab beebi enesekindlus just siis, kui ta saab omas tempos proovida, vahel isegi pettuda ja seejärel uuesti proovida.

ERALDUSÄREVUS

Eraldusärevus tekib siis, kui beebi kardab, et ta ei näe sind enam tagasi tulemas. Selle mõistmine on väga oluline, sest eraldusärevus tekib alles siis, kui laps omandab arusaama püsivusest – ehk ta saab aru, et kui sa kaod silmist, siis oledki päriselt läinud, mitte lihtsalt peidus. Kui beebi seda taipab, võib see tekitada temas ebakindlust ja rahutust.

Mõned beebid hakkavad seda näitama juba 4–5 kuu vanuselt, aga kõige tavalisemalt muutub eraldusärevus tugevamaks umbes 9 kuu vanuses. See tähendab, et vahel võib olla kergem lahkuda ja vahel on perioode, kus beebi vajab sind peaaegu kogu aeg enda lähedal. Need “tipud” on täiesti normaalsed.

Oluline on teada: alla 12 kuu vanused beebid loovad sidet ainult oma meelte kaudu. Kui nad ei näe, kuule ega tunne oma hooldaja lõhna, siis võib neis tekkida hirm. See on täiesti normaalne – nad polegi loodud olema oma kiindumusisikutest pikalt eemal.

Ja isegi väikelapsed võivad vaeva näha lahusolekuga. Lapsed vajavad oma vanemaid. Nad on loodud olema meie läheduses, tundma, et me oleme olemas ja hoiame neid. Kui beebil on eraldusärevus, võib see olla vanemale kurnav – vahel tundub, et pole hetkegi, kus saaks lihtsalt hingata. Just siis on tähtis meeles pidada, et ka vanem vajab tuge. See ei ole midagi, mida peaks üksi kandma – küsi abi, kutsu oma tugisüsteem appi, olgu selleks partner, pere, sõbrad või keegi teine.

Pea meeles: eraldusärevus on normaalne ja mööduv faas. Kui vastame lapse ärevusele empaatia ja pehmusega, siis loome tugevama sideme. See side annab lapsele hiljem julguse ja enesekindluse, et ta suudab ka ise maailma avastada.

Küsimused mõtisklemiseks:

• Kuidas sina tunned end siis, kui oled oma beebist eemal?
• Kui beebi nutab lahkumise pärast, kuidas sa reageerid? Kui jätad ta kellegi teise hoolde, kas su sõnum talle on, et usaldad seda inimest, või tormad kohe teda tagasi sülle võtma?
• Kui plaanid beebi viia eraldi magamiskohta, kuidas tunned end sellest lahusolekust? Kas suudad anda oma lapsele sõnumi, et oled oma otsuses kindel ja rahulik?

HAMBAD

Hammaste tulek võib olla vanematele suur väljakutse. Tavaliselt algab see 4–6 kuu vanuses (mõnel varem, mõnel hiljem) ja jätkub väikelapseeani. Mõne lapse jaoks on see peaaegu märkamatu, aga teiste jaoks väga valulik ja häiriv. See võib mõjutada nii uinumist kui ka ööund.

Oluline on teada, et hamba valu kipub olema hullem just öösiti, kui laps lamab.

Hambumise kohta mõned faktid:

• Tavaliselt kestab hambumise periood umbes 8 päeva (4 päeva enne hamba lõikumist ja 4 päeva pärast).
• Kõrge palavik, kõhulahtisus või oksendamine ei ole seotud hambumisega.
• Tavaliselt esinevad sümptomid on igemete ärritus, suurenenud ilastamine, rahutus ja kerge kehatemperatuuri tõus (0,1–0,2 °C).
• Kui lapsel on palavik või lööve, on see tõenäoliselt viirus, mille ta on suhu pistetud esemete kaudu saanud.

Leevendust võib pakkuda näiteks puhas ja jahe pesulapp, millel laps saab närida, või igemete õrn massaaž puhta sõrmega.

Kõige olulisem on meeles pidada, et lähedus ja lohutus on parim ravim. Kallista, hoia süles, silita – see aitab lapsel tunda, et ta pole oma ebamugavuses üksi. Kui valu tundub väga tugev, tasub arstiga arutada, kas anda lapsele mõni valuvaigisti.

Mõnikord võivad lapsed hammaste lõikumise ajal süüa väiksemaid portsjoneid ja harvem, seega on oluline last päeval sagedamini rinnale panna või pudelit anda. Mõnel rinnapiima beebil on lausa imemisstreik.

Ole ettevaatlik soovitustega:

• Merevaigust kaelakeed – need võivad olla ohtlikud ja tegelikult ei tööta.
• Igemegeelid – mõnes on bensokaiini, mis võib olla ohtlik.

REISIMINE

Reisimine võib tunduda pisiasi, aga tegelikult mõjutab see beebi und päris palju. Kui muutub keskkond – näiteks lähete vanaema juurde, ööbite hotellis või sõidate pikalt autos – siis võib laps tunda end ebakindlalt. Lapsed armastavad tuttavaid rutiine, lõhnu ja kohti. Kui need järsku kaovad, võib uni kergesti sassi minna.

Kui reisil olles uni muutub rahutumaks, siis tea, et see on normaalne. Laps vajab lihtsalt rohkem sinu lähedust ja kinnitust, et kõik on turvaline. Ära muretse – tavaliselt läheb rutiin koju tagasi jõudes üsna kiiresti jälle paika.

Kuidas beebi und reisil toetada?

• Võta kaasa midagi tuttavat – näiteks väike tekk, kaisuloom, kodused linad, valge müra masin, magamiskott.
• Püüa säilitada võimalikult palju koduseid uneharjumusi (nt sama unelaul, sama uinumise rutiin).
• Kui võimalik, vali majutus, kus on vaiksem ja rahulikum magamiskeskkond. Tee ruum võimalikult pimedaks, see aitab ka lapsel uinuda ja magamas püsida.
• Ole valmis, et laps võib vajada rohkem kaisutamist ja öiseid ärkamisi – see on normaalne ja ajutine.

HAIGUS

Kui laps on haige, siis on peaaegu alati ka uni häiritud. Palavik, nohu, köha või kõrvavalu võivad teha magamise raskeks. Mõnikord tahavad lapsed ainult süles olla ja sageli ärkavad öösiti nutuga.

Haigusperioodil on kõige tähtsam lapsele lähedus ja lohutus. Uni ei pruugi olla sel ajal üldse selline, nagu oled harjunud, ja see on täiesti okei. Kui laps on terveks saanud, leiab ta tasapisi oma rütmi taas üles.

Mida vanem saab teha:

• Paku lapsele võimalikult palju lähedust ja turvatunnet.
• Kui laps on väga rahutu, võid ka ise rohkem puhata päeval, et ööd üle elada.
• Vajadusel konsulteeri arstiga, kui sümptomid ei kao või muutuvad tugevamaks.

Pea meeles – see on ajutine ja möödub. Haige laps vajab eelkõige oma vanema hoolt ja hellust.

KOOLIKUD JA GAAS

Koolikud ja gaasivalud on paljude vanemate suurim väljakutse esimestel elukuudel. Beebi võib olla väga rahutu, nutta pikki perioode ja tunda end selgelt halvasti. Selline nutt võib olla vanemale kurnav ja tekitada tunde, et sa ei oska midagi aidata.

Oluline on teada: sa ei tee midagi valesti. Koolikud ei ole märk sellest, et sa poleks hea vanem. Need on üsna tavalised ja enamikul beebidel mööduvad need 3–4 kuu vanuseks saades.

Kuidas last toetada koolikute ajal:

• Hoia teda palju süles ja paku lähedust.
• Kanna beebit kandelinas või kõhukotis – see võib aidata tal rahuneda.
• Masseeri õrnalt lapse kõhtu või liigutage jalgu “jalgratta” liigutusega.
• Soojakott kõhul uinumise ajaks võib samuti teha imesid.
• Paku rinnaga toitmist sagedamini ja jälgi, kas laps neelab palju õhku (mida saab leevendada, kui teda sagedamini krooksutada).

Vanemal võib olla raske koolikute perioodil ise rahulikuks jääda. Kui tunned, et oled kurnatud, on täiesti normaalne paluda abi ja võtta hetki enda jaoks.

PARASOMNIAD

Parasomniad on unehäired, mis võivad hirmutada vanemaid, aga enamasti pole need ohtlikud. Väikelastel võib esineda näiteks:

• unepaanikat (laps karjub, aga on justkui ärkamata)
• unes kõndimist
• unes rääkimist

Need nähtused võivad olla hirmutavad, aga tavaliselt laps ise neid ei mäleta ja need mööduvad lapse kasvades.

Mida vanem saab teha:

• Hoia lapse magamiskeskkond turvaline (nt eemalda ohtlikud esemed, kui laps kipub unes kõndima).
• Ära proovi last unepaanika ajal äratada – parem on lihtsalt rahulikult tema kõrval olla.
• Jälgi, et laps saaks piisavalt und, sest üleväsimus võib parasomniaid süvendada.

Kui parasomniad muutuvad väga sagedaseks või segavad lapse igapäevaelu, tasub nõu pidada arstiga.

ÕUDUSUNENÄOD

Õudusunenäod on lapsepõlves üsna tavalised ning need tekivad tavaliselt REM-une ajal, kui aju on kõige aktiivsem ja laps näeb unenägusid. Kui laps näeb õudusunenägu, on tal tavaliselt hirmutav unenägu, mis ajab ta üles ärkama. Enamasti suudab laps oma unenäost ka vanemale rääkida või kirjeldada, mis teda ehmatas.

Enamasti hakkavad õudusunenäod tekkima umbes 2.–3. eluaastast, kui lapse kujutlusvõime muutub rikkalikumaks ja ta oskab seostada rohkem kogemusi oma päevaste muljetega. Õudusunenäod kipuvad sagenema perioodidel, mil lapse elus on muutused või segadust tekitavaid olukordi – näiteks kolimine, uue lasteaia alustamine või pereliikme lahkumine.

Vanema jaoks võib olla hirmutav, kui laps ärkab nuttes või ehmununa, aga oluline on meeles pidada, et õudusunenäod on lapse arengu loomulik osa. Laps vajab sel hetkel sinu lähedust ja kinnitust, et ta on turvaline ning kõik on korras.

Mida teha, kui laps näeb õudusunenägu?

• Ole rahulik ja paku lapsele lohutust.
• Hoia teda süles või silita, kuni ta rahuneb.
• Kuula, kui ta tahab unenäost rääkida, aga ära sunni teda meenutama, kui ta ei soovi.
• Paku turvalisuse tunnet – kinnita, et see oli ainult uni ja nüüd on ta täiesti kaitstud.

UNEPAANIKA (NIGHT TERRORS)

Unehäired, mida nimetatakse unepaanikaks, on natuke teistsugused kui õudusunenäod. Unepaanika tekib NREM-une ajal (erinevalt õudusunenäost, mis toimub REM-unes). See tähendab, et laps pole tegelikult “päriselt ärkvel”, kuigi võib paista, nagu ta oleks.

Unepaanika võib välja näha väga intensiivne: laps võib karjuda või isegi kisada valjult, higistada, hingata kiiresti ja näida tugevas hirmus. Sageli on vanemal väga raske last sellel hetkel rahustada, sest laps ei pruugi üldse tajuda, et vanem on tema kõrval. Mõnikord tundubki, nagu laps oleks täiesti teises maailmas – ta ei tunne sind ära ega reageeri sinu häälele.

See võib olla vanematele väga ehmatav ja kurnav kogemus, sest loomulik soov on last kohe aidata ja tema hirm peatada. Kuid unepaanika ajal on last väga raske äratada ning teda ei saa ka tavalises mõttes lohutada. Õnneks kestavad need episoodid enamasti vaid mõned minutid (kuid osadel juhtudel võivad kesta ka kauem) ja mööduvad ise. Laps ei mäleta järgmisel hommikul midagi, erinevalt õudusunenäost, mille sisu ta vahel jutustab.

Kuidas vanem saab last unepaanika ajal toetada?

• Jää ise rahulikuks – laps ei ole tegelikult ohus, kuigi olukord võib tunduda väga hirmutav.
• Hoia last turvaliselt, et ta ei saaks end kogemata vigastada (näiteks kui ta rabeleb).
• Ära proovi last vägisi äratada – see ei aita ja võib episoodi hoopis pikendada.
• Kui episood on möödas, maga lapse kõrval või jää tema lähedusse, et ta tunneks end turvaliselt.

Unepaanika on lapse arengu loomulik osa ja enamasti mööduvad need lapse kasvades. Kuigi need on rasked nii lapsele kui ka vanematele, ei tähenda need tavaliselt midagi ohtlikku ega kahjusta lapse tervist.

UNES KÕNDIMINE

Unes kõndimine tähendab seda, et laps (või ka täiskasvanu) hakkab öösel magamise ajal liikuma – ta võib kõndida ringi, joosta, hakata end riidesse panema või isegi mööblit ümber tõstma, olles ise siiski sügavas unes. Need episoodid toimuvad tavaliselt NREM-une ajal ja sagedamini öö esimeses pooles.

On leitud, et une kõndimisel on sageli pärilik seos – kui lapse vanemad või vanavanemad on lapsena unes kõndinud, siis on suurem tõenäosus, et ka lapsel võib see esineda.

Laps ei mäleta järgmisel hommikul tavaliselt mitte midagi juhtunust, mis võib vanemaid segadusse ajada. Oluline on aga teada, et kuigi unes kõndimise episoodid võivad tunduda kummalised või isegi murettekitavad, on need enamasti lapse arenguga seotud ja tavaliselt mööduvad lapse kasvades.

Mida vanem saab teha?

Kõige tähtsam on tagada lapse turvalisus:

• Treppide turvamine. Pane vajadusel väravad, et laps ei saaks öösel trepist alla minna.
• Ukse ja akna turvalisus. Võid kasutada ukse- või aknaandureid, mis annavad märku, kui need avatakse.
• Keskkonna ohutus. Eemalda lapse toast asjad, mille otsa ta võiks komistada või mille otsa kukkuda.
• Jälgi, kuid ära ärata. Kui näed, et laps unes kõnnib, suuna ta õrnalt tagasi voodisse, ilma et teda ärataksid. Äkiline äratus võib last segadusse ajada või ehmatada.

✨ Kõigi nende unehäirivate tegurite puhul – olgu see areng, hambad, haigus või ärevus – on kõige tähtsam vanema lähedus ja turvatunne. Lapsed vajavad, et nende kõrval oleks inimene, kes neid kuulab, hoiab ja kinnitab, et kõik on korras. Kui meie suhtume nende raskustesse mõistvalt ja hellalt, siis õpivad ka lapsed tundma, et maailm on turvaline koht ja uni tuleb kergemini.